Olles pea 10 aastat ajakirjanikuna tegutsenud ja sellest suurema osa igapäevases uudistevoos, nägin pidevalt, milliseid lihtsaid vigu inimesed meediaga suheldes teevad.
Kui soovid, et intervjuu kulgeks üle kivide ja kändude, siis kogusin sulle 3 nippi kokku. Isiklikult soovitaks neid muidugi vältida, sest see on tegelikult imelihtne.
1. Palu ajakirjanikul küsimused ette saata ja õpid vastused pähe
Ajakirjanikult küsimuste ette palumisel ei ole midagi halba, nii on tunduvalt lihtsam ja kindlam intervjuuks valmistuda kui sa tead, millest juttu tuleb. Viga, mida siinkohal aga tehakse on eeldamine, et küsimused, mis talle saadetakse on kivisse raiutud ja midagi muud ta vastama ei pea. Nii see paraku kunagi olla ei saa, sest intervjuu olemus iseenesest juba nõuab lisaküsimusi. Kuidas peakski ajakirjanik jääma vaid oma esialgsete küsimuste juurde kui vastaja ütleb midagi palju põnevamat, millest võib vestlus hoopis teise pöörde võtta.
Ma nägin väga sageli, kuidas inimesed paluvad küsimused ette, õpivad vastused sõna sõnalt pähe ja nii kui tuleb mõnigi lisaküsimus, jookseb vastaja täielikult kokku. Reaalsuses on see üks suur äpardus kõigi jaoks. Seega minu soovitus on teha endale vastused selgeks teemade kaupa ning olla kindel selles, mida sa räägid, miks ja kellele. Nii ei saa ükski küsimus sind täielikult rivist välja lüüa. Intervjuu puhul loeb ikkagi eelkõige ka sinu enesekindlus, mitte see kui hästi sa oled luuletuse pähe õppinud.
2. Ütle ajakirjanikule, et soovid lugu üle lugeda alles intervjuu lõpus.
Oma loo ülelugemine on väga asjakohane soov, eriti kui tegemist on isikliku laadi kirjatükiga. Sa ju tahad kontrollida kas sinu vanaema nimi sai õigesti kirja või mis sünniaasta sulle määrati. Teisalt kui tegemist on sinu ettevõttega, siis on niisama oluline kontrollida, et faktid oleksid korrektsed juba enne kui need trükimustale jõuavad. Hiljem ei ole neid nii lihtne muuta. Niisamuti on iga eetiline ajakirjanik alati valmis oma kirjutatu sulle ka saatma, see võib vabalt olla ka sinu tingimus intervjuud andes. Küll aga tuleb arvestada, et kõik kokkulepped peab tegema enne intervjuu andmist, soovituslikult e-kirja teel, et sul oleks pärast olemas ka kinnitus. Diktofoni rääkides või teleintervjuus ütle oma soov ka siis kui salvestusseade käib.
Intervjueeritavad ei tea väga sageli oma võimalusi ja õigusi ning satuvad seeläbi ebamugavasse olukorda. Seega alati tasuks oma soovid ja mõtted enne paika saada kui end meediale ära lubad. Samuti ei tohiks intervjuu ajal kunagi ära unustada, et räägid siiski ajakirjanikuga. Ükskõik kui mugavalt ta sind tundma paneb. Eriti konfliktsetes lugudes ei pruugi sa isegi lõpuni teada, kas sinuga tehtav intervjuu on osa suuremast loost või vaid sinust rääkiv kirjatükk. Lõppude lõpuks teevad ajakirjanikud oma tööd ning kajastavad seda, mis avalikkust huvitab. Sinu kätes on oskus olla kaval ning end kaitsta.
3. Unusta küsida, mis stiilis intervjuuga on tegu ning tule ettevalmistamata otse-eetrisse
Eriti televisioonis puutusin ma väga tihti kokku sellega, et inimesed ei taipa küsida, kuhu või millisele intervjuule nad tulevad. Seal on sama olulised nii sinu jutt kui ka välimus. Talvisel ajal juhtus tihti, et meie stuudios istusid daamid oma kena kleidiga ja poriste talvesaabastega või meesterahvad, kes olid selga ajanud peene särgi, kuid ilus hall toon näitab välja iga väiksemagi higilaigu.
Samuti tuli külalistele tihti üllatusena, et intervjuu on otse-eetris ja ta ei saa keset vestlust öelda, et palun lõigake see osa välja. Need ja muud eksimused on tegelikult väga lihtsasti välditavad kui sa tead, mille peale tuleks enne avaliku esinemist mõelda. Sina ise oled oma brändi maine kujundaja, oma ettevõtte kõndiv visiitkaart. Hoolitse enda eest ja mõtle alati kaks sammu ette.
Avalik esinemine, olgu see mõnes telesaates, online intervjuul, publiku ees või vestlusena sotsiaalmeedias nõuab ettevalmistust. Mina ei usu, et on olemas esinemishirm, vaid lihtsalt halb treening. Aitan sul hea meelega valmis olla igaks selliseks olukorraks. Uuri personaalsete koolituste kohta siit.
